Hispaania kohus andis ajalehele korralduse avaldada Jehoova tunnistajate vastus 2022. aastal ilmunud laimavale artiklile. Kohus leidis, et rahulolematute endiste Jehoova tunnistajate ühendus on ajalehele andnud valeteavet ja et ajaleht avaldas selle midagi kontrollimata.
Massimo Introvigne
Read the original article in English.
Hispaania Jehoova tunnistajad võitsid tähtsa kohtuasja Hispaania ajalehe El Mundo vastu, mis avaldas 21. novembril 2022 laimava artikli. See põhines sektivastaselt organisatsioonilt „Jehoova tunnistajate ohvrite ühing” saadud teabel. 2. oktoobril otsustas Torrejón de Ardozi esimese astme kohus nr 1 lükata tagasi ajalehe väite, et vastutus lasub ainult Jehoova tunnistajate ohvrite ühendusel. Ta kohustas El Mundot avaldama Jehoova tunnistajate vastuse ja tasuma kohtukulud.
Otsuses (mis on edasikaevatav) ei piirdunud kohus vaid Jehoova tunnistajate vastulause õiguse tunnustamisega. Selles arutati ka asja olemust, leides, et Jehoova tunnistajate ohvrite ühingu väited kahjustavad usuorganisatsiooni mainet, ja on ebatäpsed.
Kohus leidis, et see artikkel tekitas Jehoova tunnistajatele „tõendatavat” kahju”. Juba „artikli pealkiri sisaldas sõna „sekt” [hispaania keeles „secta”], millel on vaieldamatult negatiivne varjund mis tahes religiooni suhtes”. Kohtunike sõnul on Jehoova tunnistajate ohvrite ühingust pärinevad lood „objektiivselt kahjulikud [Jehoova tunnistajate organisatsiooni] mainele ja usaldusväärsusele. See ühing viitab näiteks sellele, et tegemist on kultuslike tavadega usuühinguga (mida nad nimetavad „sektiks“). Nad väidavad, et usuühendusest lahkumine põhjustab „sotsiaalset surma”, et see „sunnib” oma liikmeid kuritegudest mitte teatama, et see võõrandab oma liikmeid ja „soodustab füüsilist ja moraalset enesetappu”, ja nii edasi.
Seega „mainitakse artiklis kolmandate isikute väiteid, mis põhjustavad usulisele ühendusele vaieldamatut kahju”.
Seejärel uurisid kohtunikud, „kas artiklis esitatud väited on ebatäpsed”, ja jõudsid järeldusele, et enamik on. Otsuses märgiti, et „esimene asi, mis silma torkab, on artikli pealkiri iseenesest, kus hageja üksus on lahterdatud „sektiks”, seejärel kasutatakse läbivalt kogu tekstis mõistet „kultuslikud tavad”.” Otsuse kohaselt „põhinevad antud juhtumi andmed väitel, mis on ilmselgelt ebatäpne, kuna Jehoova Kristlikud Tunnistajad on usuline konfessioon, mis on justiitsministeeriumis registreeritud usuüksuste registri üldjaos (vähemususundid), kande number 000068. Seega on meil tegu oma riigis seaduslikult tunnustatud konfessiooniga nagu paljud teisedki. Seetõttu on hageja üksuse klassifitseerimine sektiks õiguslikult ekslik, kuna analüüsitud artikli kontekstis tähendab see hagejale mingite ohtlike või kahjulike tunnuste omistamist, erinevalt ülejäänud Hispaanias seaduslikult registreeritud usutunnistustest.”
Teiseks, artikkel viitab „väidetavate usulise konfessiooni seksuaalse kuritarvitamise ohvrite ütlustele …, vihjates teatud olukorrale Austraalias, kus väidetavalt „nad varjasid rohkem kui tuhat seksuaalse kuritarvitamise juhtumit”.” Artiklis mainitakse ka „endist Jehoova tunnistajat, kes teatab, et teda on väidetavalt väärkoheldud „tunnistajate hulgas”, järeldades, et „nad tapavad su elusalt”, ja „teine endine tunnistaja, kes selgitab mõne väidetava vägistamise konteksti ja et „nad ähvardasid teda pidevalt, et kui ta sellest räägib, siis nad moodustavad õiguskomitee …”.” Kohus jõudis järeldusele, et kui neid väiteid hoolikalt uurida, siis „need ei ole täpsed ja mõjutavad veelgi enam avalikku suhtumist hagejasse, kuna ühest küljest pole mingeid andmeid selle kohta, et religioosne ühendus tervikuna oleks ülalnimetatud ebaspetsiifiliste seksuaalse kuritarvitamise juhtumite puhul Austraalias süüdi mõistetud. Seega on ebatäpne fakt, et väidetavaid sündmusi selles Okeaania riigis varjati. Teisest küljest ei ole väidetavate seksuaalse kuritarvitamise konkreetsete juhtumite puhul lähtutud niivõrd sellest, kas väide on tõsi või mitte (tegelikult ei ole esitatud ühtegi tõendit sellistest väidetest tulenevate süüdimõistvate kohtuotsuste kohta, kui neid on), vaid väidetavale seksuaalsele väärkohtlemisele viidates on kasutatud alati mitmust ja koondnumbrit, et omistada vastutus „grupisiseselt toime pandud seksuaalse kuritarvitamise” eest usulisele konfessioonile tervikuna, mitte aga isikutele, kes põhjustasid väidetavaid kuritarvitamisi või seksuaalrünnakuid”. Üldiselt tuleks artikli seksuaalset kuritarvitamist käsitlev osa „ebatäpseks liigitada”.
Kolmandaks kvalifitseeritakse artiklis endiste liikmete „karistamiseks” Jehoova tunnistajate nn tõrjumise või kõrvalehoidmise tava, st liikmetele nõuandmist, et nad ei suhtleks endiste liikmetega, kes on kogudusest välja arvatud või avalikult lahkunud organisatsioonist, kirjeldades seda kui „sotsiaalne surm” ja „vaikne põrgu”. Kohus leidis, et Jehoova tunnistajate ohvrite ühingu poolne kirjeldus põhines „väidetel, mida ei ole selgelt tõestatud, kuna üks asi on kinnitada õigust või vabadust valida, kas suhelda teatud isikuga nii sees- kui ka väljaspool teatud usutunnistust, ja teine, nagu artiklis on märgitud, „kui nad on sektis, on nad otseselt või kaudselt sunnitud suhtlema ainult teiste usklikega””, mis on ebatäpne.
Kohus teatab, et veelgi hullem on see, et „artikkel ütleb sõnaselgelt, et „seal on topeltmoraal, sest paljud kogudusevanemad on kas abielurikkujad või pedofiilid””, ja et Jehoova tunnistajad „julgustavad füüsilist ja moraalset enesetappu”. Kohus leidis, et neil väidetel „puudub taas kord tõendatav objektiivne alus” ning need on „ebatäpsed ja kahjustavad suuresti hageja mainet”.
Kokkuvõttes, Jehoova tunnistajate ohvrite ühing tabati valeteabe levitamiselt ja El Mundo tabati selle kriitikavabalt avaldamiselt. „Siin ei ole küsimus arvamuste ümberlükkamises või tsenseerimises – selgitab kohus –, vaid selliseid arvamusi toetavate ekslike või otseselt valede väidete seaduslikus sanktsioneerimises.” Kohus kinnitab ka, et meedia „vastutab levitatud sisu eest”, sealhulgas kolmandate isikute väidete eest. „Vastupidine otsus,” väidab kohus, „tähendaks sama, kui vaieldamatult valedel või ebatõestel väidetel põhineva loo avaldamise seadustamist lihtsalt seetõttu, et see on kolmas isik, kellel on ekslik arusaam faktidest.”
See ei ole esimene kord, kui meedia satub selle lõksu, et avaldab laimu, mida sektivastased organisatsioonid, „sektide” „eksperdid” (antud juhul oli intervjueeritud „ekspert” Carlos Bardavíot, st advokaati, kes esindab Jehoova tunnistajate ohvrite ühendust ühes teises asjas) ja „usust taganenud” endised liikmed on neile ette söötnud. Samuti pole see esimene kord, kui meediaväljaanne – isegi selline, mis on The Trust Projecti liige – keeldub avaldamast usukogukonna vastust solvavale artiklile. Otsus peaks andma neile väljaannetele õppetunni. Siiski on ebatõenäoline, et see juhtuks. Mõned ajakirjanikud on nagu Aisopose valmi vares, keda rebane korduvalt pettis ja kes iga kord vandus, et see oli viimane kord, kuni järgmisel korral jälle petta sai.
Massimo Introvigne (born June 14, 1955 in Rome) is an Italian sociologist of religions. He is the founder and managing director of the Center for Studies on New Religions (CESNUR), an international network of scholars who study new religious movements. Introvigne is the author of some 70 books and more than 100 articles in the field of sociology of religion. He was the main author of the Enciclopedia delle religioni in Italia (Encyclopedia of Religions in Italy). He is a member of the editorial board for the Interdisciplinary Journal of Research on Religion and of the executive board of University of California Press’ Nova Religio. From January 5 to December 31, 2011, he has served as the “Representative on combating racism, xenophobia and discrimination, with a special focus on discrimination against Christians and members of other religions” of the Organization for Security and Co-operation in Europe (OSCE). From 2012 to 2015 he served as chairperson of the Observatory of Religious Liberty, instituted by the Italian Ministry of Foreign Affairs in order to monitor problems of religious liberty on a worldwide scale.
