Suurkoda otsustas ühehäälselt, et pädeval täiskasvanud patsiendil on õigus keeldu-da mis tahes ravist, sealhulgas vereülekandest.
Massimo Introvigne
Read the original article in English.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) andis 17. septembril 2024 suurkoja otsusega „Pindo Mulla vs. Hispaania” kohtuasjas Jehoova tunnistajatele järjekordse olulise juriidilise võidu, mis seekord oli põhjalikult arutatud vereülekannete teemal. See oli haruldane ja sisuliselt üksmeelne otsus kõigi suurkoja 17 kohtuniku poolt (8 kohtunikku väljendasid osaliselt eriarvamust mitte asja sisu, vaid ainult mittevaralise kahju küsimuses).
Juhtum puudutas Hispaanias elavat Ecuadori naist Rosa Edelmira Pindo Mullat. Mais 2017 diagnoositi tal emakamüoom ja soovitati hüsterektoomiat. Operatsiooni eel täitis ta 4. augustil 2017 uue tahteavalduse (DPA), millega keeldus vereülekannetest, koos sarnaselt sõnastatud meditsiinilise eeldirektiiviga (AMD), mille ta registreeris Hispaania riiklikus AMD-de registris. Hüsterektoomia lükkus edasi.
6. juunil 2018 viidi Pindo Soria haiglasse emaka fibroidist tingitud märkimisväärse vere-jooksu tõttu ja tema hemoglobiini tase langes 4,7 g/dl-ni. Teda raviv günekoloog soovitas vereülekannet, millest ta keeldus. Nii Pindo kui ka arst allkirjastasid „nõusoleku” vormi, mis kinnitas tema keeldumist. Talle manustati traneksamiinhapet, mis peatas verejooksu, ja korraldati tema üleviimine Madridi La Pazi haiglasse emaka-arteri emboliseerimiseks – minimaalselt invasiivne protseduur, mille eesmärk on vältida tulevast verejooksu.
Kiirabitranspordi ajal La Pazi haiglasse said arstid ex parte kohtumääruse, mis lubas neil rakendada „mis tahes ravi”, mida nad vajalikuks pidasid. Nad ei teavitanud valvekohtunikku, et Pindo oli teadvusel ja oli korduvalt keeldunud vereülekannetest oma DPA, AMD, Soria arstidega peetud arutelude ja allkirjastatud „tahteavalduse” vormi kaudu. Pindot ei teavitatud ka kohtumäärusest.
La Pazi haiglasse saabudes viidi Pindo operatsioonituppa ootama emakaarteri emboliseerimisprotseduuri, ning talle manustati rahusteid ja tehti hüsterektoomia ja kolm vereülekannet.
Pärast haiglast vabanemist kaebas Pindo valvekohtuniku määruse edasi. Asja menetlev kohus, apellatsioonikohus ja konstitutsioonikohus jätsid tema apellatsioonkaebused Hispaanias rahuldamata ning ta viis oma juhtumi EIK-sse.
Suurkoda selgitas kõigepealt, et Pindo kohtuasja ei tohiks segi ajada (nagu menetlusse astunud Prantsusmaa oli püüdnud teha) abistatud enesetappu puudutavate kohtuasja-dega. Pindo ei tahtnud surra. Ta tahtis elada, vältides siiski vereülekandeid. Jehoova tunnistajana jagas ta veendumust, et vereülekanded rikuvad piiblilist „vere söömise” keeldu ja et selle järgijad peaksid „kuuletuma Jehoova seadustele seoses verega ja keelduma vereülekandest isegi meditsiinilises hädaolukorras”. („Elu on Looja kingitus”, Vahitorni uurimisväljaanne, veebruar 2023, lk 20–25 [23].)
Suurkoda märkis ka, et antud juhtum puudutas täiskasvanut ning küsimust, kas Jehoova tunnistajatest vanemad võivad keelduda vereülekande tegemisest oma alaealistele lastele, ei ole seega vaja kohtuotsuses käsitleda.
Täiskasvanute puhul kordasid kohtunikud põhimõtet: „Tervishoiu valdkonnas on isikliku autonoomia austamine üldine ja aluspõhimõte. Seda kaitseb eelkõige üldtunnustatud vaba ja teadliku nõusoleku seadus. Õiguslikult pädeval patsiendil, kellele on antud täielik teave tema tervisliku seisundi ja kättesaadavate raviviiside kohta, samuti tagajärgedest, kui ravi ei aktsepteerita, on õigus vabalt otsustada, kas anda ravile nõusolek või sellest keelduda.” (Lõik 138.) Isegi kui ravist keeldumine „võib lõppeda fataalselt, häiriks ravi määramine ilma vaimselt pädeva täiskasvanud patsiendi nõusolekuta inimese füüsilist puutumatust” ja rikuks Euroopa inimõiguste konventsiooni. (Lõik 139.)
Pindo oli maininud kahte EIK juhtumit „Moskva Jehoova tunnistajad jt vs. Venemaa” (10. juuni 2010) ja „Taganrog LRO jt vs. Venemaa” (7. juuni 2022), milles tunnustati täiskasvanud Jehoova tunnistajate õigust keelduda vereülekannetest. On tõsi, et nagu Hispaania (ja Prantsusmaa) vastu vaidles, „oli nende kohtuasjade kontekst väga erinev käesoleva kohtuasja kontekstist. Need hõlmasid Jehoova tunnistajate organisatsioonide laialisaatmist ja keelustamist Venemaal. Järelikult olid kõnealused konventsioonist tulenevad õigused erinevad ja puudutasid eelkõige ühinemis- ja usuvabadusega seotud õigusi. Patsiendi õigust keelduda ravist kui sellisest seal otseselt ei käsitletud. Sellegipoolest võib neid kohtumõistmisi siin meenutada, kuivõrd need kinnitavad seoses Jehoova tunnistajate tõekspidamistega,… et vabadus nõustuda konkreetse raviga või sellest keelduda oli enesemääramise ja isikliku autonoomia jaoks ülioluline”. (Lõik 140.)
Hispaania vaidles vastu, et antud juhul oli arstide otsus põhjendatud vajadusega päästa patsiendi elu. Euroopa Kohus sellega ei nõustunud, tuletades Hispaaniale meelde, et EIK on korduvalt kinnitanud, et „tervishoiu kontekstis on [Euroopa] inimõiguste konventsiooni artikli 8 järgi pädeval täiskasvanud patsiendil õigus keelduda ravist vabalt ja teadlikult, hoolimata väga tõsistest, isegi saatuslikest tagajärgedest, mis sellisel otsusel võivad olla. Üks tervishoiu valdkonna peamine põhimõte on, et tuleb austada patsiendi õigust nõustuda raviviisiga või keelduda sellest”. (Lõik 146.) Viidates juhtumile „Moskva Jehoova tunnistajad jt vs. Venemaa”, märkis suurkoda, et „avalikuse osa patsiendi elu või tervise säilitamisel ei saa olla suurem patsiendi õigusest juhtida oma elu kulgu”. (Lõik 148.) Ja lisaks tuleb „patsiendi soove pidada esmatähtsateks”. (Lõik 149.)
Pindo juhtumi puhul oli küsimus, kas ta oli ühemõtteliselt väljendanud oma keeldumist vereülekannetest. Püüdes õigustada tehtud vereülekandeid, tuginesid Hispaania kohtud ja La Pazi arstid vasturääkivatele väidetele. Ühelt poolt väitsid nad, et Pindo keeldumine vereülekannetest ei olnud kirjalik (tegelikult, nagu suurkoda märkis, registreeriti tema verest keeldumine kirjalikult tema DPA-s, AMD-s ja allkirjastatud „tahteavalduse” vormis). Ja teisest küljest väitsid nad, et tema DPA ja AMD olid ebaolulised, kuna ta oli operatsiooni ajal teadvusel ja otsustusvõimeline. (Suurkoda märkis, et kui ta oli täielikult teadvusel, siis ei olnud seaduslikku alust hankida luba vereülekandeks.) Suurkoda kritiseeris tugevalt neid vastuolulisi argumente. (Lõigud 159–182.)
Eeldirektiivide kohta üldiselt märkis suurkoda samuti, et „nii eeldirektiividele siduva õigusliku toime andmise põhimõte [mille puhul patsiendid võivad eelnevalt teatada, et nad keelduvad teatud raviviisist] kui ka sellega seotud formaalsed ja praktilised üksikasjad kuuluvad osalisriikide kaalutlusõiguse alla”. (Lõik 153.) Hispaania ei olnud sunnitud kehtestama eeldirektiivide süsteemi, kuid pärast selle kehtestamist peab ta ka austama direktiivide sisu. Isegi riikides, kus puudub süsteem, mis ametlikult tunnustab eeldirektiive, märkis suurkoda (lõigud 151–153), et Oviedo konventsiooni artikkel 9 (ratifitseeritud enamiku Eu-roopa Nõukogu 46 riigi poolt) nõuab, et „varem väljendatud soovid … võetakse arvesse”. Suurkoda rõhutas (lõik 149) juhtpõhimõtet, et „patsiendi soove tuleb käsitleda ülimalt tähtsatena”.
Pindo juhtumi kohta märgib EIK, et kui arstid palusid kohtunikul volitada neid patsiendile andma „mis tahes ravi”, mida nad vajalikuks peavad, siis „mida valvekohtunikule ei edastatud, oli teave, et eelmisel õhtul Soria haiglas oli arst (dr B. L.) läbinud patsiendiga vastava tahteavaldusmenetluse, milles avaldaja oli teatanud vereülekandest keeldumisest kirjalikult vastaval dokumendil”. (Lõik 159.) Teisisõnu, arstid eksitasid kohtunikku Pindo seisukoha suhtes.
Lisaks märgib EIK, et „meditsiinitöötajate ja patsiendi vahel puudus tegelik suhtlus eelseisva operatsiooni kohta. Tavapärast tahteavaldusmenetlust ei järgitud ja valvekohtuniku otsust ei mainitud üldse”. (Lõik 167.)
Puudusid tõendid selle kohta, et Pindo oleks olnud otsustusvõimetu sel hetkel, kui teatas arstidele, et ta ei nõustu vereülekandega või et ta muutis pärast seda meelt. Vastupidi, suurkoda märkis, et La Pazi haiglasse vastuvõtmisel kinnitavad haigla dokumendid, et Pindo oli „sel ajal teadvusel ja täiesti otsustusvõimeline”. (Lõik 167.) Seega järeldas EIK, et patsiendile vereülekannete sunniviisiline tegemine „oli otsustusprotsessi tulemus, mis käesolevas asjas ei austanud piisavalt patsiendi autonoomiat, mis on kaitstud [Euroopa inimõiguste konventsiooni] artikliga 8, ning mida patsient soovis hoida, et järgida oma usu olulist õpetust”. (Lõik 183.)
Suurkoda jõudis järeldusele, et Pindo õigusi, mis tulenevad artiklist 8 (õigus eraelu puu-tumatusele), „loetuna artikli 9 valguses” (õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele), on rikutud, ning kohustas Hispaaniat maksma talle 12 000 eurot mittevaralise kahju eest ning 14 000 eurot kulude eest.
Loodetavasti veenab see oluline pretsedent riike, kes on endiselt vastu sellele, mida Jehoova tunnistajad õpetavad vereülekannete kohta, ja teevad sellest tulenevalt järeldusi, mis ohustavad usuorganisatsioonide õiguslikku seisundit nendes riikides, et nad rikuvad rahvusvahelist õigust. Viimane lubab pädevatel täiskasvanud patsientidel keelduda igasugusest ravist olenemata asjaoludest ja kaitseb nende inimeste usuvabadust, kes teevad seda usulistel põhjustel.
Massimo Introvigne (born June 14, 1955 in Rome) is an Italian sociologist of religions. He is the founder and managing director of the Center for Studies on New Religions (CESNUR), an international network of scholars who study new religious movements. Introvigne is the author of some 70 books and more than 100 articles in the field of sociology of religion. He was the main author of the Enciclopedia delle religioni in Italia (Encyclopedia of Religions in Italy). He is a member of the editorial board for the Interdisciplinary Journal of Research on Religion and of the executive board of University of California Press’ Nova Religio. From January 5 to December 31, 2011, he has served as the “Representative on combating racism, xenophobia and discrimination, with a special focus on discrimination against Christians and members of other religions” of the Organization for Security and Co-operation in Europe (OSCE). From 2012 to 2015 he served as chairperson of the Observatory of Religious Liberty, instituted by the Italian Ministry of Foreign Affairs in order to monitor problems of religious liberty on a worldwide scale.
